IT proffi eugeenika (ITSPEA VIII nädal)

    Milline võiks olla üle kõige IT proff. Millised oskused ja iseloomujooned tal peaks olema, et ta sobiks IT proffide valitud seltskonda. Kas ta peaks oskama kõiki programmeerimise keeli, lõpetanud mõne väärilise ülikooli doktori tasemel, väga seltskondlik, väga hea suhtlemis oskusega, kõrge tasemelise loogikaga? Inimene, kes leiaks igale probleemile lahenduse? Ma arvan, et iga ettevõte oleks rahul sellise überITmensch'eniga. Sellist üli it proffi vist vaevalt leidub? Mina pole vähemalt pole sellist kohanud, mis muidugi ei tähenda, et sellist inimest polegi olemas, paljukest ma ikka neid kohanud olen.
   Aga kõigi programmeerimise keelte oskuse saaks kohe kindlasti sügava kahtluse alla panna. Ei tea, kas keegi on üldse kõik kokku lugenud, aga Wikipedia andmetel on neid ikka päris palju ja ei usu, et seal ka kõik keeled kirjas on.
    Samas IT maailmas on nii palju erinevaid ametikohti, projekte, meeskondade tavasid jne, et neid kõiki ühtede joontega määratleda ei saakski. Näiteks projekti juht ei pea olema samasuguste oskustega kui progeja ja vastupidi. Sama ka teiste ametikohtadega. Erinevad projektid vajavad erinevaid oskusi, et kui ühes projektis on oskused tipptasemel ja oled hinnatud töökaaslane, siis teises võib olla hoopis teised töövahendid ja lähenemine, et võib ka täiesti algajana ennast tunda. Samasse kanti läheb ka meeskonnaga koostöö, ühte sobid hästi ja oled hinnatud, teises aga mitte alati arusaadavatel põhjustel ei suju kõik nii libedalt. Samas üks võimalusi ongi, et oled ühes sobilikus projektis, sobilikus meeskonnas hinnatud töötaja, aastaid... ja aastaid.. ja aastaid, aga elu on muutuv. Projekt muutub, meeskond muutub ja kui aastaid sai oldud hinnatud, siis ajaga võib selline hinnatuse tase ka muutuda.
    Minu arust peaksid tõelise proffi omadused olema üldisemad. Kindlasti õppimise võime peaks olema, et käia muutuvas ajas, muutuvate tehnoloogiatega kaasas. Kohanemisvõime, et erinevate projektide ja meeskondadega hakkama saada, siia alla läheks ka suhtlemis oskus ja inimestega läbi saamine ehk siis inimlikkus. Uudishimu, loogika ja pealehakkamine, et erinevaid probleeme lahendada. Niimoodi võikski juba hakkama saada ja teatud staatuse saada, ilma äärmustesse langemata.
    Aa jaa, ja veel on olemas paber, kas ülikooli diplomit, sertifikaati, tunnistust on vaja, et tõeline IT proff olla. See on selline kahe otsaga asi minu arust, ise olen alati ilma paberita hakkama saanud, kuigi tunnistan, et paberiga oleks nii mõnelegi tööle rutem löögile pääsenud. Samas see paber ei näita kõigi puhul haritust vaid jääbki vaid lihtsalt paberi tükiks, mis on saadud tuupides, pettusega või varastades. Samas oskused needki, millega omamoodi elus läbi lüüa. Aga peab tunnistama, et nii mõnedki hanked nõuavad seda paberi tükki. Et lisaks teistele vajalikele omadustele on ka paber üks soovitatav/vajalik asi, mis paha ei tee.

PS! Puhtalt professionaalsest huvist testin, kui lühikese jutuga täis punktid saab.

Vabade litsentside vasakule kopeerimine (ITSPEA VII nädal)

    Et kuidas võiks mõjutada edasikandumisklausel (copyleft) mõjutada litsentsivalikut vabade litsentside puhul. Minu aus vastus oleks, et mul pole õrna aimugi. Miks ma pole mõelnud erinevate litsentsitüüpide peale? Sest tundub, et selle jaoks on senini olnud pädevamad inimesed, kes sellega tegelevad ja kõik tarkvarad, millega ma olen tegelenud, olen saanud ilma sellepärast muretsemata, mis litsents neil on. Kui tasuline, siis on see ikka üldjuhul töökoha poolt tulnud või siis ise kasutanud tasuta tarkvara, mõtlemata, mis litsentsi tüübi alla ta kuulub ja mis ja kuidas, seda võib kasutada.

    Kui ei tea, siis tuleks selgeks teha. Mis siis on vabad litsentsid? Väidetavalt on need Lawrence Lessig'i poolt ettepandud ja Peeter Marveti poolt eestindatud litsentsi tüübid.

• Autorile viitamine (BY)
• Autorile viitamine + jagamine samadel tingimustel (BY-SA)
• Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk (BY-NC)
• Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + jagamine samadel tingimustel (BY-NC-SA)
• Autorile viitamine + tuletatud teoste keeld (BY-ND)
• Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + tuletatud teoste keeld (BY-NC-ND)

Arusaadav, iga litsentsi tüüp on selgelt ja lühidalt ära kirjeldatud.

    Mis siis on edasikandumisklausel (copyleft)? Kerge uurimine interneti avarustes ja tuleb tõdeda, et oleks võinud selle tegemata jätta, sest lühidalt on see sama, mis antud õppematerjalides -> õppematerjal. Edasikandumisklausel (copyleft) on nõue tuletatud loomingu edastamiseks samade tingimuste alusel.

    Nüüd kui mõisted selgemaks tehtud, tuleks mõelda, kuidas siis ikka  edasikandumisklausel (copyleft) mõjutab litsentsivalikut vabade litsentside puhul.
    Autorile viitamine on vist kõige lihtsam esmapilgul, et kui soovid kellegi teost kasutada, mis seotud sellise litsentsi tüübiga, siis oleks kena viidata teose autorile. Olgu see tekst, pilt, video, muusika jne. See oli nagu enda mõte, aga tuleb välja, et tegelikult ei piisa ainult autorile viitamisest, vaid peab ka ära märkima teose ja litsentsi tüübi. 
    Autorile viitamine + jagamine samadel tingimustel, oleks siis minu arust, et sellise teose kasutamisel, pead ikka viitama autorile, teosele ja litsentsi tüübile ning võid jagada samadel tingimustel, mis autor on ette pannud. Aga mitte päris, viitamine on jah, aga teost võib muuta, kui on viidatud muutustele ning edasi jagamine toimub samma litsentsi tüübi alusel.
    Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk. Lihtne, viitad autorile ja kasutad teost mitte ärilistel eesmärkidel. Jah ja muuta tohib ka teost.
   Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + jagamine samadel tingimustel on lihtsam, lihtsalt eelmiste punktid kokkupanduna.
   Autorile viitamine + tuletatud teoste keeld (BY-ND), et viitamine autorile, teosele, litsentsile jääb samaks, aga teost muuta ei tohi. Ehk siis muudetud teost ei tohi levitada.
   Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + tuletatud teoste keeld on ka mõningatest eelmiste punktide ühend.
   Seekord jäi kirjutis lakoonilisem, kui muidu, kuna teema suhteliselt uus minu jaoks, aga teadmisi litsentside kohta sai kõvasti juurde ja ehk oskan tähelepanu sellele edaspidi rohkem pöörata. Näiteid ei hakanud välja tooma, kuna see muutuks liiga laialivalguvaks, sest põhimõtteliselt võiksin ise luua näite, visandades mingi disain elemendi või kirjatüki või programmijupi või ... ja üritada kaitsta seda vastava vabalt valitud vaba litsentsiga.

PS! Ainus link, mis ma kirjutises panin  "...õppematerjal." ei tundu nüüd õige lahendusena. Äkki oleks õigem -> IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid õppematerjal loodud Kaido Kikkas'e poolt ja kaitstud litsentsiga BY-SA .

Intellektuaalomandi reformatsioon (ITSPEA VI nädal)

Intellektuaalomand == IO

    Ma ise pole kunagi mõtelnud selle üle, et kuidas ja milleks, IO'it kaitsta. Pole sellega eriti kokku puutunud, eriti IO'i omamise poole pealt. Olen küll osaline bändis, aga õnneks mitte nii kuulsas, et selle pärast muretsema peaks või siis olen koodi kirjutanud, aga firmad, kus ma töötanud olen, on juba kohe lepinguga selle enda omaks tunnistanud. Ka tarbija poole pealt pole ma kunagi mõtelnud, kuidas IO'it kaitstakse ja kas kõik IO'i loojad saavad oma tasu või on IO'i kaitsmiseks või vabaks laskmiseks vastu võetud seadused piisavad. Aga on inimesi, kes selle üle muret tunnevad. Rick Falkvinge ja Christian Engström on avaldanud raamatu, The Case for Copyright Reform 2. peatükis mõned mõtted kuidas IO'i seaduseid reformida.

•     Et keegi ei tohiks esitada ABBA'na ABBA lugusid või väita, et on Paul McCartney lood kirjutanud. 

Igati mõistlik ja arusaadav, et selline tegevus rikuks rämedalt loomingu omaniku õigusi. Aga mul tekkisid sellised küsimused, et kui Ants, Berta, Biret ja Aadu teevad musikaalse kollektiivi, mis mängib, ma ei tea, näiteks regivärsilist metalit disko võtmes, et kas nad siis tohivad ennast ABBA'ks nimetada. Või kui kuskil maakolkas elab üks teine inimene, kelle päris nimi on Paul McCartney ja laulab nagu noor jumal, kas siis tema võib välja anda oma nime all plaadi nt. "Greatest Hits". Samas paistab, et keegi võib ka su eesnime tänapäeval ära patenteerida, et sa ei tohigi ise selle nime all esineda - Getter Jaani juhtum. Ja vot sellest mina juba aru ei saa, et miks?

• Vabalt võiks jagada teoseid mitte ärilistel eesmärkidel.

Mõnes mõttes võiks nõustuda, aga mõnes mõttes mitte. Selles poleks tõesti midagi halba, kui annad  mõnele sõbrale, mõnda enda omandatut originaal teost kopeerimiseks, sest suure tõenäosusega ärilistel eesmärkidel seda ei kasutataks ja autorita tulude kadu oleks minimaalne. Või võib isegi soodustada edasist autori tulu kasvu, vähemalt enda näitel saan kül öelda, et kui sõber/sõbrad soovituste korras lindistas/salvestas midagi mulle, mida ma poleks originaalina nagunii ostnud, siis natuke kuulanuna/vaadanuna juba sain teha valikuid, mida edaspidi ise osta. Samas iga piraaditud teose eest looja tasu ei saa ja kuna tänapäeva anonüümselt jagamine on massilisem, siis kuidas jagaja teab, et keegi jagatavat asja ärilistel eesmärkidel ei kasuta. Ja kuna jagamine on massiline, siis ka loojate tulud vähenevad rohkem

• IO'i kaitsmine eluaeg + 20 aastat

Et kui seni kaitstakse IO'it eluaeg + 70 aastat, siis ettepanek vähendada see 20 aasta peale, on minu arust suhteliselt kosmeetilise paranduse ettepanekuga. Tundub sellise seaduse muudatuse seadusega. Samahästi võiks pakkuda 10, 30 või 40 aastat, põhimõte jääb samaks. Miks ei võiks looja ise otsustada, kaua ja kelle heaks tema looming kaitstud on?

• Loomingu registreerimine peale 5 aastat

Probleem on selles, et kui keegi tahab, kellegi loomingut kasutada, aga on raske vahest leida loomingu omanikku. Lahenduseks pakutakse, et peale loomingu avaldamist peaks looja, peale 5 aasta möödumist, oma toote registreerima kuskil leitavas andmebaasis, et siis kasutaja saaks mugavalt seda kasutada ja loojale ka vastavat tasu maksta. Selline tunne et, kõik tulekski registreerida, nummerdada, kohustuslikuks teha, et aga kasutajatel lihtsam oleks, aga kui nüüd irooniast välja tulla, siis tänapäeval loojat üles leida, kui väga suur soov on, ei tohiks olla suur probleem. Ja kui ei leia, siis alternatiivi kasutada

• Vabalt peaks saama kasutada teiste loomingute osasid

Mina isiklikult ei näe, et seda peaks saama vabalt ja tasuta teha. Esiteks tekiks probleem, kui suurel määral, siis seda teha võiks. Kas 2/3 peaks olema originaal või 50/50 või piisab ka 10 protsendist. Olen kuulnud nii mõndagi muusika pala, kus muusika teeb heaks just see mitte originaal osa. Kas ainult tsiteerimine on siis piisav tasu?

    Üldmulje jääb, et need ettepanekud on rohkem sellised kosmeetilised, mitte tegelikke probleeme lahendavad. Tegelik probleem tuleb välja alles, sama raamatu 3. peatükis, et kuidas ja mida tahetakse teha IO'i kaitsmise eesmärkidel. See oli isegi minu jaoks hirmutav ja meenutas kangesti ühte mu lemmikraamatut - George Orwelle, "1984" - soovitan kõigil lugeda, kes lugenud pole, "Loomadefarm"i ka.

PS! Minu puhtalt väga isiklik arvamus on, et vabadus, mis on surutud riigi või valitsejate loodud seadustesse, olgu need kui vabad tahes, ei ole vabadus. Selle kohta veel üks raamatu soovitus, kuidas vabaduse ihalusest võib saada türannia - Indrek Hargla "Vabaduse kõrgeim määr. Pärnaoru kroonikad".

Netiketi prohmakas (ITSPEA V nädal)

    Algul mõtlesin, et mul pole erilist head näidet netietiketi rikkumisest. Kuna ise väga jututubades ei käi, foorumites ei kirjuta, kommentaarijumeid ei külasta. Eks sellist ropendamist, KARJUMIST ja muud sellist jama on silma jäänud, aga neis ei ole midagi erilist, mida näiteks tuua. Ise kasutan internetti suhtlemisel üldjuhul, kas sõpradega, kellega saab vabamalt suhelda või siis töö asjus, kus peab ametlikumat joont hoidma.

    Aga siis meenus mulle üks e-kiri tööasjus, mis tekitas parajalt segadust ja pahandust. See juhtus umbes 10 aastat tagasi ja sel ajal ma ei olnud IT alaga mitte kuidagi seotud. Töötasin ehituse valdkonnas ja üldiselt oli nii, et mul olid omad objektid, kus ma pidin päeva jooksul läbi käima ja oma tegevused läbi viima. Vahest juhtus nii, et minu otsene ülemus andis mingeid lisa ülesandeid. Selgituseks veel, et mul siis veel nutitelefoni ei olnud ja üldiselt käis suhtlus e-posti või telefoni teel. Tavaliselt vaatasime e-posti korra hommikul ja õhtul. Ühel hommikul oli postkastis umbes selline kiri:

Kellelt: Otsene Ülemus

Kellele: Mulle

Teema: Töö

Oleks vaja minna objektile X ja teha tegevusi Y.

ASAP! 

Otsene

Kuna ma sellel ajal ise tõesti suhtelisel minimaalselt netis, siis mina ei teadnud sellisest slängist veel midagi, ei osanud ASAP'ile erilist tähendust anda. Ja kuna endal oli päevaplaan paigas, siis lugesin kirja läbi, võtsin teadmiseks ja oma tööplaani mahutasin selle järgmisse või ülejärgmisse päeva. Kõik oli korras kuni, nüüd ei mäleta, kas kodu teel või kodus sain, tigeda ülemuse tigeda kõne, et kas ma ei käinudki objektil X, et objektilt X oli tige meeskond talle tigeda kõne teinud, et olid terve päeva oodanud, aga mind polnud saabunudki. Ühesõnaga kõik olid tigedad, objekti meeskond minu ülemuse peale, ülemus minu peale ja mina ülemuse peale. Ülemuse arust ta väljendas ennast selgesti, et asi tuleb ruttu ära teha. Mina ise mõtlesin, et miks ta ei helistanud või ei kirjutanud, et vaja sel samal päeval vaja teha. Netiketi rikkumisest ma sel ajal veel ei osanud mõelda, aga täna tundub, et selline kiri rikkus, Virginia Shea netiketi 10'st reeglist vähemalt kahte. Esiteks, "Tea, kus sa oled". Tundub, et ametlike töökäskude edastamiseks, kasutada slängi, mida sõpradegagi, võib tekitada segadust, sest kunagi ei tea, kas ka keegi teine sellest slängist aru saab. Teiseks, "Näe võrgus hea välja". Hiljem teada saades mida ASAP tähendab, tundsin ma selles kirjas üleolevat suhtumist ja minu suhtumine ülemusse sai teatava tagsilöögi.

    Lõppsõnaks võib öelda, et netiketist tasub ikka kinni pidada. Tekib vähem probleeme, nii endal kui teistel. Tutvunud netiketi reeglitega, võin öelda, et suurtes mastaapides ise olen vastavalt reeglitega isegi käitunud. Millega ei ole, siis see on hoopis teine lugu...

PS! kui ma kellegile kirjutan umes niimodi et puuduvad kirjhavahe märgid ja muud reeglid on suht koht üle lastud ka ja vahest möte läeb lappesse siis me ei ole vöörad :D

PPS! Ka nii ei ole viisakas ametlikke kirju kirjutada!

70 - 4

Mineviku tulevikuvisioonist (ITSPEA IV nädal)

    Alati on hea seada endale tulevikuks eesmärke, kuhu püüelda ning kuhu jõuda. Kuigi alati ei pruugi just seatud eesmärgini jõuda, siis vähemalt püüdlemine sinna poole on juba pool võitu. Näiteks kui isiklikus plaanis pandud eesmärk on lõpetada TTÜ's  või nüüdse uue nimega TalTech'is, IT süsteemide arendamise eriala ning kui juhtub, et seda ei juhtu, siis ikkagist, juba selle ca 1,2 semestri jooksul saadud teadmisi ja kogemusi on rohkem, kui poleks üldse sellist eesmärki seadnud. 

    Kui isiklikud tulevikuvisioonid on sellised pisikesed ja ainult ennast puudutavad, siis on ka olemas selliseid tegusaid ministeeriumi ametnikke, kes mõtlevad kogu riigi ja rahva peale. Umbes 7 aastat tagasi on selleaegse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud valmistanud tulevikuvisiooni tänapäevaks - Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020, punkt 2.INFOÜHISKONNA VISIOON 2020. Kuigi 2020 aastani on veel aega, siis võiks seda tulevikuvisiooni hästi natuke vaadelda.

    Esimene punkt, mis minus kõige rohkem küsimusi ja kahtlusi tekitas oli: "Töökohad on kõigis asutustes ja ettevõtetes võrgustunud, ...". Esimene mõte oli, et ma olen sellist loosungit varasemast ajast kuskil juba kuulnud ja natuke mõtisklemist ning tuligi paralleel meelde: "Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine ..." : V.I.Lenin. See võib olla professionaalne kretinism minu puhul, et sellised üldistavad kõikehõlmavad väljendid on vastukarva, et kogu süsteem peab töötama ilma vigadeta või kõik vead tuleb süsteemist üles leida. Tundub, et kõigi asutuste ja ettevõtete all on mõeldud eeskätt nn. kontoritööd tegevate asutuste või osakondadega. Sellistel kohtadel on selline lähenemine võimalik ja on päris palju ettevõtteid, mis seda lubavad ja soodustavad, kuid minu  enda kogemuste ja mida ma kuulnud olen, siis need ongi olnud enamus IT ettevõtted. Aga kõik asutused ei ole IT ettevõtted. Palju on selliseid ettevõtteid, kus ei ole IT ja kontoritööga mingit pistmist. Näiteks kuigi juba tänapäeval võivad riigist X, drooni juhtijad pommitada riiki Y, tuhandete kilomeetrite taha, siis võrgundus veel nii kaugele pole veel jõudnud, et labidat liigutada või teerulli juhtida. Kuigi sõjandusest on ka ennegi tsiviilkäibesse palju tulnud, siis tavaliselt ikka aastaid, kui mitte aastakümneid hiljem.
    Kogu sellest visioonist oli minu jaoks raske leida sellist punkti, mis oleks tänaseks päevaks täitunud või täituks 2020. aastaks. Kui, siis see, et: "Eestis on jätkuvalt vaba ja avatud (info)ühiskond." Ma nüüd täpselt ei tea kas ACTA poleemika oli selle visiooni koostamise/avaldamise ajal juba möödas või mitte, aga õnneks see ei jõustunud. Et üldpiirides on veel Eestis väljendus- ja netivabadus olemas. Kuigi ka selles suhtes hakkab vaikselt tsensuur peale tükkima. Ma ei pea silmas seda, et anonüümseid kommentaariumeid on hakatud kinni panema, sest igat saasta ei peagi saama anonüümselt välja pritsida vaid pigem algoritmilisi tsensoreid, mis vaikselt peale tikuvad. Tsensor 1 Tsensor 2
    Mulle isiklik üldmulje sellest visioonist on, et kogu see visioon on tehtud ülimalt optimistlikult. Ja kuigi eesmärkide seadmine tuleviku suhtes on vajalik, siis võiksid need olla enam vähem realistlikud.

PS! Mineviku tulevikuvisioon ca sajand tagasi - En L'An 2000

70 - 4

Paberkiri vs. elektrooniline kiri (ITSPEA III nädal)

    Paberkirjade saatmine on olnud sajandeid inimeste vaheliseks suhtlusvahendiks. Paberkirjade liikumiskiirus on ajas muutunud järjest kiiremaks, võrreldes mineviku aegade kuude- või nädalapikkuste ooteaegadega, aga kiiremaks, kui kiiremate transpordi vahendite liikumise kiirus seda ikka ei saa. Suhtluse kiirendamiseks otsiti alternatiive, telegraaf, telegramm, telefon (mitte nutitelefon). Paberkirjade kasutamist ei suutnud need märkimisväärselt piirata, seoses kas piiratud kättesaadavusega või kõrgema hinnaga.

    Siis tuli e-post ja kirjasid ei pidanud enam päevade kaupa ootama. Juhul kui muidugi vastati, aga kirjade liikumiskiirus oli hoomamatu. Välismaale kirjade saatmine ja vastuse ootamine ei võtnud enam tohutult aega, välismaad nagu ei olnudki enam selles suhtes. Kas kirjutad kõrval asuvale inimesele või vastaspool maakera, eriti vahet ei teinud kirjade vahetuse kiiruse suhtes. Suhtluse muutis veel kiiremaks otsesuhtluskanalite tulek, erinevad messenger'id ja chat'id. Koos nutiseadmetega muutus suhtlemine praktiliselt reaalajaliseks. Kuni selleni välja, et näeb, kas vastaspool on sinu kirjutatut näinud ja kas ta kirjutab vastu.

    Seoses arvutite ja nutiseadmete kättesaadavusele ning ülalnimetatud alternatiividele  ongi paberkirjade saatmine vajunud unustusehõlma. Kindlasti võib olla erandeid, aga üldjuhul paberkirju enam eriti ei saadeta, kui siis vaid erilistel puhkudel või kaart mingiks tähtpäevaks. Kindlasti on ka kiires elutempos asi, et elektroonilised vahendid on eelistatumad. Kuigi tänapäeval paberkirjade liikumiskiirus on suurem kui aastaid/aastakümneid tagasi, siis asjade ajamiseks, päev või kaks tundub liiast, eriti kui saab kiiremini. Ka inimesele iseloomulikku laiskust, mis teeb ta samas uusi kergemaid lahendusi otsivaks, võib piirata paberkirjade saatmist. Üks asi on kirja kirjutamaine elektrooniliselt, kus saab jooksvalt parandusi teha ja piisab kirja saatmiseks Send/Saada nupule vajutamisest, kui teisalt peab hankima ümbriku, margi, paberi, töötava kirjutusvahendi ja pärast veel otsima postkasti, kuhu kiri panna.

    Samas on ka tänapäeval põnev postkastist ümbrik leida, kui see ei ole just maksuametist.

PS! Mulle võib alati kirjutada paberkirju :)

PPS! Paber vs. elektroonika

6 - 4

Edututud lood (ITSPEA I nädal)

    Kuidas üldse kirjutada edututest IT lahendustest? Väidetavalt, ainult umbes iga 10 nes idee saavutab edu. Nendest IT lahendustest või juba toimivatest rakendustest räägitakse, kirjutatakse ja kasutatakse. Aga ülejäänud 9? Need on olemas, neid on tehtud, neid võib-olla isegi on kasutatud või isegi mõned vähesed kasutavad edasi, aga enamik pole nendest midagi kuulnud.

    Näiteks, kui tuua näide mängude maailmast, siis on olemas kümneid, kui mitte sadu erinevaid nutitelefoni mänge, kus tuleb millegagi midagi pommitada või lasta. Kahuritest, vibudest, kiviheitemasinatest, katapultidest ja muudest relva sarnasest relvadest lasta losse, müüre, õunu ja muid kõikvõimalikke sihtmärke. Sellistest mängudest erilist edulugu ei kujunenud ühestki, aga siis tulid linnud ja põrsad, siis tuli Angry Birds. Mängu üld põhimõte on sama, mis eespool kirjeldatud edututel mängudel. Libista aga näpuga, sihi, purusta ja kogu punkte. Aga, kuigi paljud sarnased mängud olid olemas juba enne Angry Birds’i, siis need ei saavutanud sellist edu. Neist ei tehtud filme, disain riideid, mängu järgesid ja edasi, kuigi idee, kui selline oli kõigil sama. Selle näite puhul, tuleks nagu välja, et idee üksi ei loe. Idee ei pea isegi üks ja ainus ja eriline olema. Selleks, et ideest saaks terviklikult toimiv lahendus on vaja rohkem panustada. Ma pakun, et Angry Birds’i loojatel oligi eesmärk midagi suuremat saavutada, panustati disaini, turundusse, reklaami jne. Erinevalt teistest sarnastest, kus tehti valmis töötav, võib-olla isegi hea, aga tihti keskpärane mäng, panustamata selle edasisele arengule, turundusele või reklaamile. Või siis puudus edutute rakenduste loojatel usk, et nii lihtsa ideega võib midagi edukat luua.

    Või võrrelda Orkut’it ja Facebook’i, mõlemad alustasid 2004. aastal, mõlemad olid/on suhtlusvõrgustikud, aga üks on lõpetanud tegevuse, aga teine naudib edulugu. Ja kuigi Orkut oli esialgselt ühe mehe projekt, siis ei läinud sel alguses ka mitte halvasti, eriti brasiillaste ja eestlaste seas. Sai endagi esimene suhtlusvõrgustiku konto tehtud just Orkutisse (rate.ee jäi mul vahele, aga see on teine lugu). Sai seal tehtud kõike samagi mäletamist mööda mis tänapäeval Facebook’is. Kassi, hommiku-, lõuna-, õhtusöögi pilte jagada, sõpru lisada ja blokkida, suhelda jne. Kas laiki sai panna, vat seda nüüd ei mäletagi. Seda sai teha kuni järjest sõpru jäi vähemaks Orkut’is ja algas vaikne kolimine Facebook’i ja kahte paralleel kontot, sarnastes keskkondades ei pidanud keegi vajalikuks ning võitjaks osutus Facebook ja 30.09.2014 R.I.P Orkut. Mulle tundub, et Orkuti kaotust soodustas, et see ei olnud Google ainus põhi toodang, erinevalt Facebook’st ja ei saanud täit tähelepanu, et edasi areneda. Lisaks erinevad uuendused, kus tekkisid erinevad konfliktid erinevate Orkutite versioonide vahel ning kuigi algus aeg oli neil ühine siis Facebook tuli avalikkuse ette hiljem kui Orkut. Tundub, et õigel ajal, et oma uudsuse ja Orkuti probleemide tõttu Orkut seljatada.

    Ka Netscape Navigatori (NN) võiks siia ritta lisada. Natuke kahju on teda siia lisada, aga lihtsalt näiteks, et kuidas edukas asi võib lõpuks hääbuda. NN oli üks esimesi veebibrausereid, töötas, oli mäletamist mööda hea või siis ainus. NN oli 90’datel üks populaarsemaid brausereid nautides umbes 90 protsendilist turuosa, aga siis arendas Microsoft oma operatsiooni süsteemidele Internet Exploreri vabavarana kaasa ja NN turuosa hakkas kaduma, kuni lõpuks võib seda vaid omal vastutusel endale kasutusele võtta, kuna mingit tuge ei ole talle enam.

    Lõpetuseks võiks öelda, et olenemata heast ideest, piisavatest investeeringutest, õigetest turustamis otsustest, on ka vaja mingit X faktorit, et jõuaks eduka tooteni, aga alati tasub üritada.


PS! Kui keegi tõesti seda blogi kunagi loeb (peale õppejõu) ja sooviks teada kuidas teha edutut edulugu või edukat edutut lugu, siis soovitan tõesti vaadata seda dokumentaalfilmi: Riot On!