Mineviku tulevikuvisioonist (ITSPEA IV nädal)

    Alati on hea seada endale tulevikuks eesmärke, kuhu püüelda ning kuhu jõuda. Kuigi alati ei pruugi just seatud eesmärgini jõuda, siis vähemalt püüdlemine sinna poole on juba pool võitu. Näiteks kui isiklikus plaanis pandud eesmärk on lõpetada TTÜ's  või nüüdse uue nimega TalTech'is, IT süsteemide arendamise eriala ning kui juhtub, et seda ei juhtu, siis ikkagist, juba selle ca 1,2 semestri jooksul saadud teadmisi ja kogemusi on rohkem, kui poleks üldse sellist eesmärki seadnud. 

    Kui isiklikud tulevikuvisioonid on sellised pisikesed ja ainult ennast puudutavad, siis on ka olemas selliseid tegusaid ministeeriumi ametnikke, kes mõtlevad kogu riigi ja rahva peale. Umbes 7 aastat tagasi on selleaegse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud valmistanud tulevikuvisiooni tänapäevaks - Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020, punkt 2.INFOÜHISKONNA VISIOON 2020. Kuigi 2020 aastani on veel aega, siis võiks seda tulevikuvisiooni hästi natuke vaadelda.

    Esimene punkt, mis minus kõige rohkem küsimusi ja kahtlusi tekitas oli: "Töökohad on kõigis asutustes ja ettevõtetes võrgustunud, ...". Esimene mõte oli, et ma olen sellist loosungit varasemast ajast kuskil juba kuulnud ja natuke mõtisklemist ning tuligi paralleel meelde: "Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine ..." : V.I.Lenin. See võib olla professionaalne kretinism minu puhul, et sellised üldistavad kõikehõlmavad väljendid on vastukarva, et kogu süsteem peab töötama ilma vigadeta või kõik vead tuleb süsteemist üles leida. Tundub, et kõigi asutuste ja ettevõtete all on mõeldud eeskätt nn. kontoritööd tegevate asutuste või osakondadega. Sellistel kohtadel on selline lähenemine võimalik ja on päris palju ettevõtteid, mis seda lubavad ja soodustavad, kuid minu  enda kogemuste ja mida ma kuulnud olen, siis need ongi olnud enamus IT ettevõtted. Aga kõik asutused ei ole IT ettevõtted. Palju on selliseid ettevõtteid, kus ei ole IT ja kontoritööga mingit pistmist. Näiteks kuigi juba tänapäeval võivad riigist X, drooni juhtijad pommitada riiki Y, tuhandete kilomeetrite taha, siis võrgundus veel nii kaugele pole veel jõudnud, et labidat liigutada või teerulli juhtida. Kuigi sõjandusest on ka ennegi tsiviilkäibesse palju tulnud, siis tavaliselt ikka aastaid, kui mitte aastakümneid hiljem.
    Kogu sellest visioonist oli minu jaoks raske leida sellist punkti, mis oleks tänaseks päevaks täitunud või täituks 2020. aastaks. Kui, siis see, et: "Eestis on jätkuvalt vaba ja avatud (info)ühiskond." Ma nüüd täpselt ei tea kas ACTA poleemika oli selle visiooni koostamise/avaldamise ajal juba möödas või mitte, aga õnneks see ei jõustunud. Et üldpiirides on veel Eestis väljendus- ja netivabadus olemas. Kuigi ka selles suhtes hakkab vaikselt tsensuur peale tükkima. Ma ei pea silmas seda, et anonüümseid kommentaariumeid on hakatud kinni panema, sest igat saasta ei peagi saama anonüümselt välja pritsida vaid pigem algoritmilisi tsensoreid, mis vaikselt peale tikuvad. Tsensor 1 Tsensor 2
    Mulle isiklik üldmulje sellest visioonist on, et kogu see visioon on tehtud ülimalt optimistlikult. Ja kuigi eesmärkide seadmine tuleviku suhtes on vajalik, siis võiksid need olla enam vähem realistlikud.

PS! Mineviku tulevikuvisioon ca sajand tagasi - En L'An 2000

70 - 4

Paberkiri vs. elektrooniline kiri (ITSPEA III nädal)

    Paberkirjade saatmine on olnud sajandeid inimeste vaheliseks suhtlusvahendiks. Paberkirjade liikumiskiirus on ajas muutunud järjest kiiremaks, võrreldes mineviku aegade kuude- või nädalapikkuste ooteaegadega, aga kiiremaks, kui kiiremate transpordi vahendite liikumise kiirus seda ikka ei saa. Suhtluse kiirendamiseks otsiti alternatiive, telegraaf, telegramm, telefon (mitte nutitelefon). Paberkirjade kasutamist ei suutnud need märkimisväärselt piirata, seoses kas piiratud kättesaadavusega või kõrgema hinnaga.

    Siis tuli e-post ja kirjasid ei pidanud enam päevade kaupa ootama. Juhul kui muidugi vastati, aga kirjade liikumiskiirus oli hoomamatu. Välismaale kirjade saatmine ja vastuse ootamine ei võtnud enam tohutult aega, välismaad nagu ei olnudki enam selles suhtes. Kas kirjutad kõrval asuvale inimesele või vastaspool maakera, eriti vahet ei teinud kirjade vahetuse kiiruse suhtes. Suhtluse muutis veel kiiremaks otsesuhtluskanalite tulek, erinevad messenger'id ja chat'id. Koos nutiseadmetega muutus suhtlemine praktiliselt reaalajaliseks. Kuni selleni välja, et näeb, kas vastaspool on sinu kirjutatut näinud ja kas ta kirjutab vastu.

    Seoses arvutite ja nutiseadmete kättesaadavusele ning ülalnimetatud alternatiividele  ongi paberkirjade saatmine vajunud unustusehõlma. Kindlasti võib olla erandeid, aga üldjuhul paberkirju enam eriti ei saadeta, kui siis vaid erilistel puhkudel või kaart mingiks tähtpäevaks. Kindlasti on ka kiires elutempos asi, et elektroonilised vahendid on eelistatumad. Kuigi tänapäeval paberkirjade liikumiskiirus on suurem kui aastaid/aastakümneid tagasi, siis asjade ajamiseks, päev või kaks tundub liiast, eriti kui saab kiiremini. Ka inimesele iseloomulikku laiskust, mis teeb ta samas uusi kergemaid lahendusi otsivaks, võib piirata paberkirjade saatmist. Üks asi on kirja kirjutamaine elektrooniliselt, kus saab jooksvalt parandusi teha ja piisab kirja saatmiseks Send/Saada nupule vajutamisest, kui teisalt peab hankima ümbriku, margi, paberi, töötava kirjutusvahendi ja pärast veel otsima postkasti, kuhu kiri panna.

    Samas on ka tänapäeval põnev postkastist ümbrik leida, kui see ei ole just maksuametist.

PS! Mulle võib alati kirjutada paberkirju :)

PPS! Paber vs. elektroonika

6 - 4

Edututud lood (ITSPEA I nädal)

    Kuidas üldse kirjutada edututest IT lahendustest? Väidetavalt, ainult umbes iga 10 nes idee saavutab edu. Nendest IT lahendustest või juba toimivatest rakendustest räägitakse, kirjutatakse ja kasutatakse. Aga ülejäänud 9? Need on olemas, neid on tehtud, neid võib-olla isegi on kasutatud või isegi mõned vähesed kasutavad edasi, aga enamik pole nendest midagi kuulnud.

    Näiteks, kui tuua näide mängude maailmast, siis on olemas kümneid, kui mitte sadu erinevaid nutitelefoni mänge, kus tuleb millegagi midagi pommitada või lasta. Kahuritest, vibudest, kiviheitemasinatest, katapultidest ja muudest relva sarnasest relvadest lasta losse, müüre, õunu ja muid kõikvõimalikke sihtmärke. Sellistest mängudest erilist edulugu ei kujunenud ühestki, aga siis tulid linnud ja põrsad, siis tuli Angry Birds. Mängu üld põhimõte on sama, mis eespool kirjeldatud edututel mängudel. Libista aga näpuga, sihi, purusta ja kogu punkte. Aga, kuigi paljud sarnased mängud olid olemas juba enne Angry Birds’i, siis need ei saavutanud sellist edu. Neist ei tehtud filme, disain riideid, mängu järgesid ja edasi, kuigi idee, kui selline oli kõigil sama. Selle näite puhul, tuleks nagu välja, et idee üksi ei loe. Idee ei pea isegi üks ja ainus ja eriline olema. Selleks, et ideest saaks terviklikult toimiv lahendus on vaja rohkem panustada. Ma pakun, et Angry Birds’i loojatel oligi eesmärk midagi suuremat saavutada, panustati disaini, turundusse, reklaami jne. Erinevalt teistest sarnastest, kus tehti valmis töötav, võib-olla isegi hea, aga tihti keskpärane mäng, panustamata selle edasisele arengule, turundusele või reklaamile. Või siis puudus edutute rakenduste loojatel usk, et nii lihtsa ideega võib midagi edukat luua.

    Või võrrelda Orkut’it ja Facebook’i, mõlemad alustasid 2004. aastal, mõlemad olid/on suhtlusvõrgustikud, aga üks on lõpetanud tegevuse, aga teine naudib edulugu. Ja kuigi Orkut oli esialgselt ühe mehe projekt, siis ei läinud sel alguses ka mitte halvasti, eriti brasiillaste ja eestlaste seas. Sai endagi esimene suhtlusvõrgustiku konto tehtud just Orkutisse (rate.ee jäi mul vahele, aga see on teine lugu). Sai seal tehtud kõike samagi mäletamist mööda mis tänapäeval Facebook’is. Kassi, hommiku-, lõuna-, õhtusöögi pilte jagada, sõpru lisada ja blokkida, suhelda jne. Kas laiki sai panna, vat seda nüüd ei mäletagi. Seda sai teha kuni järjest sõpru jäi vähemaks Orkut’is ja algas vaikne kolimine Facebook’i ja kahte paralleel kontot, sarnastes keskkondades ei pidanud keegi vajalikuks ning võitjaks osutus Facebook ja 30.09.2014 R.I.P Orkut. Mulle tundub, et Orkuti kaotust soodustas, et see ei olnud Google ainus põhi toodang, erinevalt Facebook’st ja ei saanud täit tähelepanu, et edasi areneda. Lisaks erinevad uuendused, kus tekkisid erinevad konfliktid erinevate Orkutite versioonide vahel ning kuigi algus aeg oli neil ühine siis Facebook tuli avalikkuse ette hiljem kui Orkut. Tundub, et õigel ajal, et oma uudsuse ja Orkuti probleemide tõttu Orkut seljatada.

    Ka Netscape Navigatori (NN) võiks siia ritta lisada. Natuke kahju on teda siia lisada, aga lihtsalt näiteks, et kuidas edukas asi võib lõpuks hääbuda. NN oli üks esimesi veebibrausereid, töötas, oli mäletamist mööda hea või siis ainus. NN oli 90’datel üks populaarsemaid brausereid nautides umbes 90 protsendilist turuosa, aga siis arendas Microsoft oma operatsiooni süsteemidele Internet Exploreri vabavarana kaasa ja NN turuosa hakkas kaduma, kuni lõpuks võib seda vaid omal vastutusel endale kasutusele võtta, kuna mingit tuge ei ole talle enam.

    Lõpetuseks võiks öelda, et olenemata heast ideest, piisavatest investeeringutest, õigetest turustamis otsustest, on ka vaja mingit X faktorit, et jõuaks eduka tooteni, aga alati tasub üritada.


PS! Kui keegi tõesti seda blogi kunagi loeb (peale õppejõu) ja sooviks teada kuidas teha edutut edulugu või edukat edutut lugu, siis soovitan tõesti vaadata seda dokumentaalfilmi: Riot On!