Arendusmudeleid on piisavalt palju, et igaüks leiaks oma. Samas iga arendusmudel ei sobi igale projektile ja vastupidi. Samas on kuulda ka erinevate arendusmudelite pooldajate hääli, milline see kõige parem mudel ikka oleks ja sobib igasse projekti kõige paremini. Kuid erinevate arendusmudelite headesse ja vigadesse ei taha ma sukelduda. Kui kedagi huvitab täpsemalt, millised erinevad arendusmudelid on ja mis on nende head ja vead, võib näiteks guugeldada "tarkvara arendusmudelid" või "sdlc methodologies".
Mina räägiks oma kogemusest, ühest arendusmudeli kujunemise loost. Kui mina projekti jõudsin, siis oli kosemudelist juba loobutud ja terve asutus üritas üle minna agiilsele scrum mudelile. Kose mudeli järgi oli valminud analüüs ja disain, et siis dokumentatsioon oli olemas. Meeskonna liikmete nimetusi muudeti, tähtsaim muutus ehk oli projektijuht -> scrummaster, kes pidi seda läbi vedama hakkama. Algus oli keeruline, sest reaalset kogemust scrum'ga kellegil varasemalt polnud olnud. Eks siis otsisid kõik internetist, mis leida oli ja kujundasid oma arvamuse sellest ja hakati sellega tegelema. Aga nagu hiljem ühel koolitusel teada sain, siis selliseid asju, mis me tegime nimetatakse ka scrum-but'ideks. Et protsess on muidu scrum, aga mitte päris, et osasid asju teeme, aga osasid mitte. Näiteks võib tuua, et sprinti koostasid väike seltskond meeskonnast ja sprinti võeti arendusi nii kuidas mõte oli. Tavaline oli, et sprindi ajal töid ei lõpetatud või osadel sai otsa. Retrosid ei tehtud.
Kõik ei osalenud stand-up'idel või kui osalesid võisid need venida pikemateks aruteludeks. Esimene deploy live'sse tehti ca 4 kuu pärast, ehk siis 8 sprinti ja ca 100 muudatust. Ja siis hakkas juhtuma, kuna see oli suhteliselt ebõnnestunud ja ka scrummaster oli saanud piisavalt koolitust, siis hakati reegleid rohkem jälgima ja mitte ainult reeglite pärast vaid pika peale said meeskonna liikmed ka aru, miks miski vajalik võib olla. Sprindi planeerimisel osalesid kõik võrdsetel alustel ja said sõna kaasa öelda, stand-up'ide vajalikkusest saadi aru ja pigem oli erand kui reegel, et keegi puudus. Retrodel sai öelda, mis hästi, mis halvasti. Tooteomanik suhtles rohkem kliendiga. Ja üritati iga sprindi lõpuks ikka midagi toodangusse ka anda ja kuna väiksemad tükid olid, siis oli ka vigu vähem. Kõik olid rahul. Aga see kõik oli hästi lühidalt, sest algusest kuni enam vähem ideaalseks scrum tiimiks saamiseks läks ca. 1.5 aastat aega, aga kahjuks, siis sai minu jaoks see projekt läbi ja järgmist alustades tundus nagu oleks kõik uuesti peaaegu alguses. Aga eks iga uus projekt vajabki sisse elamist.
Nagu arendusmudeleid, nii on ka ärimudeleid IT-vallas palju ja erinevaid. Eks igaüks mõtle, kuidas leivale ka vorsti saada ja võimalusi selleks on välja mitmeid. Mõeldes Freemium'ile ja JetBrains toodangule, eriti PyCharm Community versioonile mis on tasuta, mida ma olen aastaid kasutanud ilma mõtlematagi Professional versiooni peale. Olen täiesti hakkama saanud ilma profi versioonis olevatele lisadeta, kuigi vahest kirudes ja proovimata profi proovi aega. Nüüd, kus ma olen saanud tänu õppimisele kasutada educational versiooni, mis peaks olema lähedane profi omale, peab mõtlema selle peale kuidas profi oma saada. Kas nüüd just isiklikuks tarbimiseks, aga töö juures võiks küll juba profi oma olla, ilma võlts häbelikuseta et saab hakkama küll. Samas sellise ärimudeli miinuseks tooks kohe ära, et kuna tasuta versioon on täiesti asjalik, et siis profi proovi versioon jäigi minust puutumata. Et kui tasuta versiooni poleks olnud, oleks kasutanud profi proovi versiooni ja seda varem kasutama hakanud.
PS! Tänu ITSPEA ühele eelnevate nädalate õppematerjalidele, hakkasin alles nüüd mõtlema, kas PyCharm Community Edition'it võib tööl kasutada, aga vist ikka võib.